Ilusat 13ndat ja reedet! Juba pühapäeval olen jälle Eestis, varsti näeme! :)

Mul oli siin täna viimane koolipäev. Alguses oli natuke veider 26. detsembril, mis eestlaste jaoks veel püha on, kooli minna, aga kuna see oli meie viimase nädala algus, siis polnud hullu midagi. Nüüd on mul siin nädal aega vaba, alates 10ndast on sess ja siis ma tulengi juba koju!

Nädal enne meie jõulupühi oli meil õpetajatega väike istumine.

Pühade puhul oli kõigil midagi peas ja глагол'i õppejõud, kes muidu on alati tõsine ja ametlik, kandis sellist mütsi:

Õpetajatetoas põlesid küünlad, laual oli pisikesed kuusekesed ning pakuti šampust ja torti. Laulsime русская песня tundides õpitud vene laule kitarri saatel. Eestis meil väga sellist olukorda ette ei tule, kus saaks õppejõududega sama laua taga lihtsalt istuda ja šampust juua. Neist oli nii armas meile selline asi semestri lõpu/jõulude puhul korraldada.

Meie ja õppejõud:

Saime kätte ka kursuse läbimise tunnistused, selline ametlikum pool on tehtud. Hinded saame aga pärast eksamite tegemist.

Enne jõululaupäeva käisime Bretiga aastavahetuse kontserdil. Iseenesest jäime me üle poole tunni kontserdile hiljaks, aga kohapeal selgus, et algus oligi edasi lükkunud ja oli isegi tunne, et kontsert pidigi hakkama just sel ajal, kui meie olime jõudnud maha istuda.

Tagaplaanil pilt Дед Мороз'ist ja Снегурочка'st, kusjuures esimene on mustanahaline ja teine pilusilm.

Tegemist polnud eestlaste mõistes tavalise kontserdiga, kus laulaksid koorid solistidega vaheldumisi. Põhiliseks etteasteks oli näidend, mis oli ikka päris naljakas. Aafrikast päris õpilased esitasid selle raames selliseid tantse, et ma ei oska oma emotsiooni isegi kirjeldada – naerda sai palju.

Jõululaupäevaks oli õrn kirme lund maha sadanud(meil tuli siin vahepeal siiski sügisilm tagasi, vihma sadas ja novembri lumi oli ainult õrritamiseks). Olime Bretiga päev varem koogi valmistanud. Meil pole siin ahju, koogivormist ja mikserist rääkimata.

Aga ilmselgelt oleme me nii osavad kokad, et saime keerulisest olukorrast hoolimata väga hea koogiga hakkama. Eva (neiu Tšehhist) kiitis väga ja ei suutnud isegi aru saada, millest kook tehtud on. Kuna me siin traditsioonilist perega koosviibimist korraldada ei saanud, läksime filharmoonia kontserdile.

Alguses ehmatas mind ära asjaolu, et olime Bretiga saalis ühe noorimad, aga kontsert ise oli väga hea. Mängiti Stravinskit ja Bizet „Carmen“it. Jõulude puhul käisime sushit ka söömas.

Mul on see vist omamoodi traditsiooniks saanud – kui ma jõulude ajal Eestis ei ole, siis lähen sushit sööma. Minu kohustuslikku jõulufilmi „Notting hill“ vaatasime esimesel jõulupühal hõõgveini kõrvale. Igati kordaläinud jõulud.

Seda ka, et enne jõululaupäeva toimunud õppetundide ajal olid õppejõud väga armsad, pakkudes meile tundide ajal teed ja šokolaadi, kuigi nad ise ju jõulupühi ei tähista.

Ülejärgmisel nädalal on meil siis 3 eksamit, ülejäänud ainetes saime hinded kas jooksvalt kätte või läheb kirja ainult arvestus. Viimase nädalavahetuse Venemaa pinnal veedame juba Moskas, minu sihiks on Tretjakovi galerii.

Juba vähem kui kolme nädala pärast loodan kõiki näha!

Kallistused! :*

Kirjutan nüüd jälle üle pika aja.

Üheks tähtsamaks tähelepanekuks pean seda, et meil on siin juba ligi kaks ja pool nädalat lumi maas olnud. Ühel väga väga tuulisel õhtupoolikul, kui trenni läksin, oli selline tuul, et mul oli tunne, et see viib mind paigast. Pärast trenni tuli juba vihma. See mind liiga õnnelikuks just ei teinud. Tagasi ühiselamus olles vaatasin mingi hetk aknast välja ning üritasin aru saada, mis valge asi see maas on. Selgus, et tegemist oli lumega. Jubedast tuulest ja vihmast oli saanud mõnus talvine õhtu. Lumi on vahepeal muidugi ka sulanud, kuid siis vahelduva eduga maha sadanud. Hetkel on maa igatahes ikka valge ja välja minnes mõnus krudisev lumi saabaste all.

Kinnitamata andmete kohaselt oli eile kell 8.45 väljas 17 kraadi külma. Õnneks meie, eestlannad, kooli minekuks välja minema ei pea. Kuid mingi hetk päeval välja minnes tuleb tunnistada, et siin on talv päris käes.

Käisime eelmisel nädalavahetusel Breti ja Ele-Riiniga Lipetskis. Ostsime kolmapäeval lähedalasuvast rongijaamast edasi-tagasi piletid ja olime maru õnnelikud. Lipetsk on meie naaberoblasti keskus.

Tarkpead nagu me oleme, oli meil muidugi vaja reedel ka väljas käia ning laupäeval oli seetõttu päris raske ärgata, kuid väike reisiärevus aitas suurema une eemale peletada. Voroneži põhirongijaam asub meile väga lähedal, maksimum 10-minutiline jalutuskäik. Seevastu aga rongijaam, kust meie rong pidi väljuma, asub Voroneži jõe vasakul kaldal (ise elame paremal kaldal). Me teadsime bussi numbrit, millega rongijaama kohale pidime saama, küll aga ei pööranud me tähelepanu sellele, kummale poole me sõitma peame. Õnneks sai Bret mingi hetk aru, et teisel pool teed on samuti bussipeatus (mul on siin ikka päris palju blonde hetki) ning tänu sõbralike inimeste abile sõitsime ikka õige numbriga õigele poole. Rongijaam oli hästi pisike ja jõudsime sinna isegi päris vara, arvestades meie algset eksitust hommikul.

Me polnud siiamaani veel rongiga sõitnud, seetõttu ootasin seda huviga. Ele-Riin lootis midagi Sigatüüka express’i laadset, aga seda meile ei pakutud. Põhimõtteliselt oli tegemist samasuguse rongiga, millisega ma olen sõitnud ka Hiinas. Selline umbne naridega vagun.

Ühe meie voodi peal istus naine, käes jupp vorsti ja keedumuna, ning einestas, kui me rongi astusime. Me tegime talle selgeks, et see on meie voodi ja ta läks sealt minema, aga inimesed on sellises kohas ikkagi pead-jalad koos.

Pärast 3 tundi olime Lipetskis.

Sõitsime bussiga kesklinna ja olime turistid – vaatasime üle kohalikud vaatamisväärsused – Lenini ja Peeter I kujud.

Täiesti eksprompt käisime kohalikus draamateatris vaatamas tükki „Она“.

Esimene vaatus oli väga hea, kuid teine vaatus oli minu jaoks vist liialt moodsat kunsti täis ja selles ma väga hästi aru saanud. Igatahes on meil siin Venemaal nüüd ka draamateatri kogemus olemas. Avastasime palju linna ja õhtul käisime baaris. Mingi hetk olime kõik jube väsinud ning seadsime sammud rongijaama poole. Mul oli päris hea meel, et see lahti oli (väljas on siiski talv).

Kella 4st poole 8ni olime väsinud rändurid Lipetski rongijaamas.

Rongis jäin vist praktiliselt kohe magama. Ele-Riin tõmbas veel ühte meest varbast, et too ei norskaks, ning kell 11 olime Voronežis tagasi. Väga mõnus reisike oli, hea omal käel Venemaad avastada.

Kolmapäeval käisime kohalikus nukuteatris „Väikest printsi“ vaatamas. Sain seal ka lõpuks käidud ja jäin asjaga suhteliselt rahule. Lavadekoratsioonid oleksid võinud natuke värvilisemad olla, aga sisu oli ikkagi väga hea.

Naljakas seik veel eelmisest reedest. Sattusime jälle baari BARak O Mama (kõik teed viivad alati sinna, kui õhtul välja minna). Seal ei tohi tantsida, oleme sellest vägagi teadlikud. Mingi hetk tuli meil siiski tuju tantsida ja kui siis turvamees meile selgitama tuli, et seal tantsida ei tohi, kostis talle Ele-Riin: „Мы просто гуляем.“ Turvamehele see väga ei meeldinud, meil aga oli väga lõbus.

Semester hakkab siin ka vaikselt lõpu poole liikuma, õppejõud räägivad juba arvestustest. Päris selliseid hirmsaid eksameid nagu Eestis, meil pole, aga mõned ained lõppevad arvestusega.

Seda ka, et praeguse plaani kohaselt jõuan Eestisse 19. jaanuaril.

Igatsen!

Kerstin

Mul on nüüd Moskvas käidud ja nii mõndagi muljetada. Esiteks mainiksin muidugi seda, et meil siin kella ei keeratud, seega olen Eestis olijatest 2 tundi ajaliselt ees.

Meie väike ekskursioon algas laupäeva hommikul kell 5:30. Ma kartsin, et ma ei ole võimeline nii vara ärkama ja ei saa hommikul unesegaselt midagi aru, aga nii hull olukord siiski polnud. Buss oli seekord täitsa korralik ja meiega koos olid ekskursioonil peale meie ülikooli õpilaste veel mingi kunstikooli õpilased ja mõndade õpilaste vanemad. Bussisõit kestis kokku umbes 9 tundi, aga see läks üllatavalt kiiresti, sest ma olen ju teada-tuntud bussismagaja. Mingit vene lastefilmi näidati ka, sellega seoses läksid kohe mõtted pühapäevahommikutele ja sellele, kuidas issi tihti üksida Eestis neid filme vaatab, sel ajal kui teised köögis või kusagil mujal on.

Sõitsime Moskvast mööda Сергиев Посад'i. Linn kuulub Золотое кольцо hulka (nii nimetatakse gruppi vene linnu, marsruut algab ja lõpeb Moskvas – sellest nimetus – кольцо, need on vanad vene linnad, mis olid varem feodaalsete vürtsiriikide pealinnadeks). Linn on tuntud suurkloostri poolest, mis asutati XIV sajandil Сергий Радонежкий poolt. Kohale jõudes panime asjad hostelisse. Hostelist nii palju, et tegemist ei olnud mitte tavalise ööbimiskohaga, vaid selles oli palju pühapilte, sissekäigu juures oli pilt Kirill’ist.

Registratuuris olijatel oli juuksed rätiga kaetud. Tuba iseenesest oli aga väga kena, üle kahe kuu sain jälle pehmes voodis magada.

Kuigi jah, millegipärast magasin ma tol öösel ülimalt halvasti. Ise suutsin välja mõelda kaks põhjendust: 1. voodi oli liiga pehme (olen siin ühikas juba selle olematu madratsiga ära harjunud) 2. tegemist oli liiga nn püha kohaga, kui ööks tuled kustutasime, põles mingi punane tuluke pühapiltide ees edasi.

Kloostri territooriumil tegi meile ekskursiooni kohalik giid, pühakodades oli väga palju inimesi, kes lasid end võida.

Veel oli võimalik koostada nimekirja inimestest, kellele head tervist soovid, ning nimekirja surnutest, et neil seal teispoolsuses hästi läheks. Mina seda ei teinud, sest selle nimekirja edasiandmiseks oleks ma pidanud suudlema usumehe kätt ja risti ja üleüldiselt pole ma seda usku ja see asi pole minu jaoks. Meie õpetaja tegi selle kõik muidugi läbi.

Õhtust sõime kohalikus söökla moodi kohas, kus pakuti kahekäigulist einet – borši ja kotletti kartulitega.

Väga kodune söök, kuigi ma ei ole selliste kahekäiguliste söömaaegadega harjunud, ma ei tea, kuidas venelased nii palju süüa üldse jaksavad.

Õhtul jalutasime natuke linnas ringi, aga väga jahe oli ja enne tagasi hostelisse minekut olime õpetaja ning väikse pundiga kohalikus kohvikus, kus oli väga mõnus. Saime õpetaja kohta üht-teist huvitavad teada ja oli üleüldiselt väga mõnus õhtu.

Järgmise päeva hommikusööki pakuti meile samas kohas, kus õhtusöökigi. Ma võisin ju loota, et pakutakse putru, aga tegelikkuses olid hommikusöögiks makaronid sardelliga. Iseenesest parem kui siis, kui ma kümnendas klassis Moskvas käisin, sest seal pakutud makaronid oli ülimalt vesised, seekord oli pakutu aga päris söödav.

Sõit Moskvasse kestis vaid tund ning pärast lühikest bussiekskursiooni linnas läksime loomaaeda. Selle üle oli mul tõsiselt hea meel, sest ma olen Moskvas enne käinud, aga sealses loomaaias küll mitte.

Hoolimata jahedast ilmast oli seal nii tore, kahest tunnist jäi meile väheks, aga midagi polnud parata. Kõige parem loomaaia juures oli see, et seal oli delfinaarium! Väiksena oli mul täielik delfiinifetiš, nüüd olen sellest enam-vähem üle saanud, aga delfiinishow vastu ei saa siiski mitte miski. Loomaaed ise oli Tallinna loomaaiaga võrreldes väiksemal territooriumil, kuid tundus, et esindatud oli rohkem liike. Must panter, sebrad, kaelkirjakud ja muidugi juba mainitud delfiinid. Ülitore algus Moskvale! Pole ammu loomaaias käimisest nii häid emotsioone saanud!

Lõunat sõime päris kesklinnas, võiks öelda, et maaaluses sööklas. Ma pole sellest vist veel rääkinud, aga olen enda jaoks suure progressiga hakkama saanud siin Venemaal. Nimelt, ma olen vähehaaval seeni hakanud sööma! Imesid juhtub. Ja kui seal sööklas esimeseks käiguks oli seenesupp, siis ma ei teinudki nukrat nägu ja kurtnud, et jään nälga, vaid sõin tublilt suppi.

Ilmselgelt olen ma praegu elus ja loodetavasti siis, kui Eestis tagasi olen, ei peagi minu pärast eraldi söögi pärast muret tundma.

Edasi tulid juba kohustuslik Kreml ja punane väljak. Hea oli pärast 5 aastat tagasi olla ja seekord giidi jutust ka aru saada. Moskva on ikka ülimalt ilus, seda ei saa sõnadega kirjeldadagi, soovitan lihtsalt kõigil külastada.

Meile näidati ka Moskva ülikooli ja see on lihtsalt võrratult ilus, nii tahaks isegi seal kunagi õppida! Õhtupimeduses jalutasime vanal Arbatil ja öösel sõitsime juba tagasi Voroneži.

Kunstikooli õpilastega oli kaasas üks väga tige juhendaja, ainult karjus. See oli reisi puhul natuke häirivaks asjaoluks, aga muidu jäin väga rahule.

Eluolust veel niipalju, et me saime endale teleka!

Tassisime Ele-Riiniga kahekesi selle ühiselamute eest vastutava mehe kabinetist ära. Trennist on vist kasu olnud, sest hakkama me sellega saime. Tegemist on väga vana riistapuuga, pulti kui sellist muidugi pole ja kokku näitab see ehk 5 kanalit. Peame veel antenni ka muretsema ja siis on päris kodune juba.

Kallistused!

Не жиснь, а малина! Minu lemmikväljend viimasest leksikatunnist. Vaarikas on magusa elu sümbol ning see väljend tähendab, et elu läheb väga hästi.

Kell on 23 õhtul ning väljas on 1 kraad sooja. Kaks nädalat tagasi oleks selline asi mind paanikasse ajanud, kuid nüüd on siin ühikatoas vägagi mõistlik. Nimelt lülitati meil radiaatorid sisse. Lisaks sellele ostsime kaks nädalat tagasi endale soojapuhuri, mille ka kohe pärast ostu sisse lülitasime. Olime maru õnnelikud, seda rõõmu vähendas ainult asjaolu, et suure kuumuse tõttu sulasid pistikupesa ja ka juhe ise natuke ära. Ime pole, et meil sellised riistapuud siin keelatud on (smuugeldasime puhuri sisse, sest terve talv külmetada oleks natuke nukker). Asi on päris ohtlik. Pikendusjuhe peaks asja ära ajama ja loodetavasti mingeid õnnetusi ei juhtu.

Külastasime kohalike kunstnike äsjaavatud näitust. Balletti pole praegu vaatamas käinud, aga kusagilt peab doosi kultuuri ka kätte saama. Silmailu oli küllaga.

Nagu ma arvatavasti rääkisin, on meil siin aine Voroneži krai kultuurist. Selle raames külastasime kohalikku muuseumi. Asja teeb eriliseks see, et siinses muuseumis on suur kollektsioon varem Tartu Ülikooli muuseumis olnud asju. Need toodi enne esimest maailmasõda siia sõja eest varjule ja tagasi pole Eesti riik neid enam saada suutnud. Venelased näitasid asju küll suure uhkusega. Muuseumiskäigust veel nii palju, et meil oli noor giid, kes rääkis palju ja kiiresti.

Umbes poolest jutust sain aru, hea seegi. Meie õppejõud tahtis üht vanemat giidi, kes pidavat paremini rääkima, aga too oli haigestunud. Tunnis rääkis Tatjana, et kõige hullem on saada noor giid, kes eksponaatide tutvustamise asemel ennast eksponeerib. Just nii aga läks. Piisab mainimast asjaolu, et giidi džempri kaelusele oli kirjutatud LOVESEXMONEY.

Meie elu siin on veelgi elamisväärsemaks muutnud. Nimelt kirjutasime ju ülikooli rektorile avalduse, et meil, eestlastel oleks ühikatuppa külmkappi tarvis. Ja meile ostetigi uus ilus valge külmakapp! Ma ei tea, mida teised eestlased enne meid on teinud, aga väga tore, et piisas vaid avaldusest ja ma saan jälle hommikuti endale normaalset piimaga putru keeta. Ma ei kujuta ette, kui ma peaksin Tartu Ülikooli rektorile samasuguse avalduse kirjutama, seal tunduks see ikka ülimalt veider.

Kõik venelased ei olegi sõbralikud. Sõitsime Ele-Riiniga ükspäev bussiga ja rääkisime omavahel eesti keeles. Üks mees tuli ja küsis, mis keeles me räägime. Vastasime, et oleme eestlased ja vestlus oli sõbralik. Ühtäkki hakkas mees meid fašistideks sõimama ega suutnud aru saada, mis me pronkssõduri teisaldasime. Hea, et sealt bussist lõpuks tulema saime! Eestit teatakse siin kas väga hea sõnaga või otse vastupidi!

Ka siin on olemas Jehoova tunnistajad. Ele-Riin tuli õhtul trennist ning tema juurde tulid kaks naist. Ele-Riin tahtis kiirelt pääseda ning ütles, et ta ei oska vene keelt. Aga nii lihtsalt ei ole võimalik usust pääseda. Naised tõmbasid kohe eestikeelse infolehe välja ja kutsusid teda pühapäevasele kogunemisele. Hästi valmistunud olid nad igatahes.

Meil oleme juba mitu nädalat olnud teadlikud vajadusest minna kaugemal asuvasse raamatukokku ning möödunud laupäeval see meil plaanis oligi. Mõte jäigi aga ainult plaaniks, sest ühika ees võeti meid rajalt maha.

Laupäevak – rehad kätte ja kõik ühika ümbrust koristama! Alguses tundus see päris masendav, kuid tegelikult polnud hullu midagi. Tööd tegime natuke üle tunni, kirja pandi aga 5 tundi. Ühikast lasti valjult vene muusikat ja meeleolu oli hea. Saime oma nimed paremasse kirja ka, sest teadupärast peame me iga päev kell 23 ühikas tagasi olema. Tulles kell 3 või 4, on tädid päris kurjad. Hiljuti selgus ka see, et pärast 4 hoiatust visatakse ühikast välja. Seega tasub meil häid suhteid hoida ning natuke riisumist tuli ainult kasuks.

Koolis antakse meil nüüd päris palju kodutööd, mis tuleb keeleoskusele muidugi ainult kasuks. Kuigi jah, kirjanduse tunnis kirjutatavad esseed on veel päris algelised. Aja jooksul saab vast neist ka asja. Esimese esse pidime kirjutama Dovlatovist. Kes veel lugenud ei ole, siis julgen kõigile soovitada tema teost „Kompromiss“.

Ja palun olge õnnelikud, et teil on olemas pesumasinad. Minul seda õnne ei ole ja käsitsi pesemine pole mitte mingil juhul mu lemmiktegevus. Pesupesemine on hullem ettevõtmine ja planeerimine, lisaks sellele on võimatu omada kaunist maniküüri.

Novembris saan minna 3-päevasele ekskursioonile Moskvasse ja mujalegi. Ootan juba pikisilmi!

Kallistused kõigile! :*

Eelmisel teisipäeval käisime ekskursioonil. Päev sai naljaka avalöögi – buss, mis meile oli tellitud, oli vaid 20-kohaline (selline tavaline linnasisene liinibuss, milles seisukohti rohkem kui istekohti), kuid ekskursioonile minejaid oli kokku 27. Mis siis teha? Väga lihtne – klassiruumidest toodi juurde 7 tooli ja sõit võiski alata.

Õnneks on meil trügimisoskus vist ikka veel olemas, sest kõik eestlased said bussis õigetele istekohtadele. Mis muidugi ei tähendanud veel mugavust, mina kui teada-tuntud bussismagaja ei jäänudki 4-tunnise bussisõidu jooksul magama. Ekskursioonil olid välismaalased, kes kõik siin ülikoolis õpivad – õpilasi nt Suurbritanniast, Hiinast, USAst, Austriast.

Meiega kaasas oli õpetaja, kes annab meie keeletunde ja tundi Voroneži kultuurist. Erinevalt Eestist, kus teeääri kaunistavad viljapõllud, olid siin kõikjal päevalillepõllud. Kusagilt peavad venelased oma sihvkad ju saama! Neli tundi bussisõitu läks ootamatult kiirelt ja suuremate viperusteta – bussijuht pidi küll paar korda teed küsima, aga kohale me jõudsime.

Külastasime kloostrit nimega спасский женский монастырь.

Enne kloostri territooriumile sisenemist pidid naisterahvad pähe panema rätikud ning seelikuid pidime asendama pikkade kokkuseotavate linadega. Poistel oli muidugi nalja kui palju. Kokku elab selles kloostris 30 nunna ning meile oli giidiks nunn, kes oli meie õpetaja tuttav.

Ees marjapõõsad, kasvatavad nad ju eluks vajalikku põhiliselt ise, taamal küngas, mille koobastes pühamu.

Kohe alguses juhatati meid väga ilusasse söögisaali ja saime mitmekäigulise lõuna. Märkimisväärseks pean seal pakutud mett, see oli väga erilise maitsega (kohapeal tehtud). Klooster ise oli väga erinev tavapärasest ettekujutusest – see oli ehitatud koobastesse, mis olid tekkinud ammu vee ja tuule mõjutuste tagajärjel.

Sissepääs pühamusse:

Pilte seal sees teha ei lubatud ja see olekski kuidagi väga vale olnud.

Giidi jutust sain aru umbes poolest, aga lohutuseks nii palju, et sõnavara oligi ju väga erinev tavapärasest. Kui keegi peaks tahtma nunnaks minna, siis tuleb vaid soovi avaldada ning saab sinna elama minna. Paar aastat on siis niisama proovimiseks, et vaadata, kas asi ikka inimesele sobib. Keegi küsis, et miks kloostrisse minnakse. Lihtne – kuuled peas jumala kutset ja lähedki! Ma otsustasin, et ma jätan selle kloostrielu ikka vahele. J

Reedel käisime jälle teatris, kultuuriinimene missugune. Teatrihoone:

Ballett „1001 ööd“ erines oluliselt eelnevalt vaadatud „Luikede järvest“. Idamaine muusika ja suhteliselt paljad naistekehad ei ole ikka minu jaoks. Traditsiooniline „Luikede järv“ meeldis mulle kõvasti rohkem, aga ka reedel nähtu oli omaette lahe elamus. Vaatamist oli palju ja õnneks oli meie õpetaja, kelle lemmiktükk see on, meile väga hea sisukokkuvõtte teinud ja ma sain kõigest toimuvast aru. Seega kordaläinud teatriskäik.

Laupäeval juhtus selline asi, et ühel hetkel olime teiste eestlastega ühe kooli aulas laval ja laulsime liigutustega „Põdra maja“.

Ürituse nn õhtujuhid:

Nimelt, meid kutsuti ühte kooli Eestit ja meie kultuuri tutvustama. Mõtlesime, et peame klassitäie väikeste laste ees natuke rääkima, aga suur oli meie üllatus, kui kohale jõudes selgus, et meid ootab ees aulatäis õpilasi. Triin oli teinud esitluse ning nii me siis Eestit tutvustasimegi.

Ja lõpuks laulsime „Põdra maja“, olles eelnevalt kuulajatele liigutused ette näidanud. Laul läks rahvale hästi peale! Pärast pakuti veel pannkooke ka, päris lahe start laupäevale.

Muidu igapäevaelust rääkides on siin ikka päris jahedaks läinud. Saan aru, et Eestis on sarnane ilm, aga meie olukorda eristab see, et nad ei oska siin kütta (nagu hiinlasedki, ühine veidrus leitud!). 15. oktoobrist pidi küte sisse lülitatama, aga ma sellele küll väga ei loodaks. Päris talve tunne on, juba villasokid ja käpikud välja otsitud ja kuumast teest on saanud mu lemmikjook. Tuleb karm talv, see on kindel.

Mul tuleb siin nii palju uut infot igas tunnis, venelastele omaseid tunnuseid jne, aga kahjuks ei suudaks ma neid kõiki kirja panna ja nii hästi väljendadagi. Nendest siis äkki juba tagasi Eestis olles?

Filmitunnis vaatasime me multifilme ja seda soovitan teilegi igapäevase tegevuse kõrvale:

http://www.youtube.com/watch?v=cOp0A15F1a0

http://www.youtube.com/watch?v=frv7btfotDc&NR=1

Teie Kerstin

Tervitused päikselisest Voronežist!

Väga kiirelt on jälle nädal mööda saanud. Päris palju oleme pidanud tegelema viisaasjadega, esmaspäeval peaksime selle kätte saama lõpuks. Vähemalt ühe asjaliku ettevalmistuse tegin Eestis ära – võtsin Venemaale kaasa 12 dokumendifotot.

Hetkeseisuga on neist mul alles vaid 1! Pilte tahetakse igale poole – ühiselamusse sissesaamise pääse, õpilaspilet, lugejakaart raamatukogus, kõiksugused raamatud, kus on kirjas, et me siin õpime. Viisa pikendamiseks pidime ka mingeid pabereid veel täitma, pangas käima. Bürokraatiat ikka jagub.

Teisipäeval käisime esimest korda raamatukogus. Saime endale lugejakaardid ja meile tutvustati siinset süsteemi.

Midagi rõõmustavat ei ole. Raamatu saamiseks peab selle tellima. TÜ raamatukogus peab samuti mõningate eksemplaride saamiseks neile tellimuse esitama, aga siin kehtib see kõikide raamatute puhul.

Raamaturiiulite vahele inimesi ei lasta, raamatuid katsuda ei saa. Sellest on muidugi ääretult kahju, sest mina küll täpselt ei tea, mida ma laenutada tahaks. Raamaturiiulite vahel seigelda on ju palju põnevam. Aga jah, selline see seis on ja muuta seda ei saa.

Mingil päeval, ma täpselt ei mäleta, sai meile selgeks, et kusagil siin linnas on olemas ka H&M. Muidugi pidime me selle üles otsima. Reedel käisimegi hiiglaslikus kaubanduskeskuses, kus on põhimõtteliselt olemas kõik poed, mis Eestiski, ning välismaa omasid ka veel omajagu. Keskusesse sõitsime liinibussiga, nüüd on minul ka see kogemus siin olemas. J Pilet on väga odav – 9 rubla – see on natuke alla 4 krooni (kroonidesse on lihtsam arvestada kui eurodesse ja ma usun, et enamikule on see südamelähedasem).

Kata, sul on seal ka oma kauplus olemas!

Minu kõige paremini paigutatud raha Venemaal praeguse seisuga on kindlalt balleti „Luikede järv“ pilet. Üks meie õpetajatest, Tatjana, teab inimesi teatrist ning tõi meile pileti kooli kätte. Muidugi pidime võtma piletid just sellele etendusele, õige vene asi! Teatrihoone oli päris kena, istekohad olid saalis põrandal ja kahel rõdul. Meil olid kohad põrandal ja minu arvates päris head. Etendus oli jube ilus! Kommentaariks saan öelda veel nii palju, et mul olid etendusel pidevalt külmavärinud (loomulikult mitte temperatuurist, vaid heast emotsioonist) ja ausalt öeldes palju ei puudunud, et ma nutma oleks hakanud!

http://www.youtube.com/watch?v=S76CGGPqI3s

Musta luige etteaste oli veel eriti ilus ja lavadekoratsioonid olid ka muljetavaldavad. Mul on nii hea meel, et sinna minna saime ja hea on teada, et juba järgmisel nädalavahetusel on „1001 ööd“ kavas.

Juba tuleval teisipäeval läheme ekskursioonile umbes 3 sõidutunni kaugusel asuvasse nunnakloostrisse. Piltidelt tundus asi väga kena ja minule isiklikult on asi ka kindlasti väga huvipakkuv. Eks sellest räägin täpsemalt juba siis, kui kohal ära olen käinud.

Natuke nalja ka. Reedene päev algas minule ülimalt „edukalt“. Kui muidu on meie pundis Bret teada-tuntud kobakäpp, ta lihtsalt pillab kõik asjad maha (umbes 5 asja on juba ära lõhkunud), siis ma suutsin ka end tõestada. Nimelt tegin endale hommikukohvi ja nii kohe, kui ma veekannust endale vee tassi kallasin, purunes klaastass mul käes ning terve põrand ujus kohvist. Vähe sellest, kolm paari jalanõusid olid täiesti läbimärjad. Pesumasinat meil ei ole, kuidagi pesin jalatsid ära, aga nende kuivamine võtab küll nädal aega. Õnneks on ilmad päris soojad ja kuigi ma igatsen oma kohviga tutvunud jalatseid, saan ikka hakkama.

Kirjanduse tunnis hakkame Puškinit lugema:

Muidu on minuga kõik ikka hästi, täiesti sisseelanud ja peaaegu kuu aega juba kohapeal olnud.

Kallistused kõigile!