Не жиснь, а малина! Minu lemmikväljend viimasest leksikatunnist. Vaarikas on magusa elu sümbol ning see väljend tähendab, et elu läheb väga hästi.

Kell on 23 õhtul ning väljas on 1 kraad sooja. Kaks nädalat tagasi oleks selline asi mind paanikasse ajanud, kuid nüüd on siin ühikatoas vägagi mõistlik. Nimelt lülitati meil radiaatorid sisse. Lisaks sellele ostsime kaks nädalat tagasi endale soojapuhuri, mille ka kohe pärast ostu sisse lülitasime. Olime maru õnnelikud, seda rõõmu vähendas ainult asjaolu, et suure kuumuse tõttu sulasid pistikupesa ja ka juhe ise natuke ära. Ime pole, et meil sellised riistapuud siin keelatud on (smuugeldasime puhuri sisse, sest terve talv külmetada oleks natuke nukker). Asi on päris ohtlik. Pikendusjuhe peaks asja ära ajama ja loodetavasti mingeid õnnetusi ei juhtu.

Külastasime kohalike kunstnike äsjaavatud näitust. Balletti pole praegu vaatamas käinud, aga kusagilt peab doosi kultuuri ka kätte saama. Silmailu oli küllaga.

Nagu ma arvatavasti rääkisin, on meil siin aine Voroneži krai kultuurist. Selle raames külastasime kohalikku muuseumi. Asja teeb eriliseks see, et siinses muuseumis on suur kollektsioon varem Tartu Ülikooli muuseumis olnud asju. Need toodi enne esimest maailmasõda siia sõja eest varjule ja tagasi pole Eesti riik neid enam saada suutnud. Venelased näitasid asju küll suure uhkusega. Muuseumiskäigust veel nii palju, et meil oli noor giid, kes rääkis palju ja kiiresti.

Umbes poolest jutust sain aru, hea seegi. Meie õppejõud tahtis üht vanemat giidi, kes pidavat paremini rääkima, aga too oli haigestunud. Tunnis rääkis Tatjana, et kõige hullem on saada noor giid, kes eksponaatide tutvustamise asemel ennast eksponeerib. Just nii aga läks. Piisab mainimast asjaolu, et giidi džempri kaelusele oli kirjutatud LOVESEXMONEY.

Meie elu siin on veelgi elamisväärsemaks muutnud. Nimelt kirjutasime ju ülikooli rektorile avalduse, et meil, eestlastel oleks ühikatuppa külmkappi tarvis. Ja meile ostetigi uus ilus valge külmakapp! Ma ei tea, mida teised eestlased enne meid on teinud, aga väga tore, et piisas vaid avaldusest ja ma saan jälle hommikuti endale normaalset piimaga putru keeta. Ma ei kujuta ette, kui ma peaksin Tartu Ülikooli rektorile samasuguse avalduse kirjutama, seal tunduks see ikka ülimalt veider.

Kõik venelased ei olegi sõbralikud. Sõitsime Ele-Riiniga ükspäev bussiga ja rääkisime omavahel eesti keeles. Üks mees tuli ja küsis, mis keeles me räägime. Vastasime, et oleme eestlased ja vestlus oli sõbralik. Ühtäkki hakkas mees meid fašistideks sõimama ega suutnud aru saada, mis me pronkssõduri teisaldasime. Hea, et sealt bussist lõpuks tulema saime! Eestit teatakse siin kas väga hea sõnaga või otse vastupidi!

Ka siin on olemas Jehoova tunnistajad. Ele-Riin tuli õhtul trennist ning tema juurde tulid kaks naist. Ele-Riin tahtis kiirelt pääseda ning ütles, et ta ei oska vene keelt. Aga nii lihtsalt ei ole võimalik usust pääseda. Naised tõmbasid kohe eestikeelse infolehe välja ja kutsusid teda pühapäevasele kogunemisele. Hästi valmistunud olid nad igatahes.

Meil oleme juba mitu nädalat olnud teadlikud vajadusest minna kaugemal asuvasse raamatukokku ning möödunud laupäeval see meil plaanis oligi. Mõte jäigi aga ainult plaaniks, sest ühika ees võeti meid rajalt maha.

Laupäevak – rehad kätte ja kõik ühika ümbrust koristama! Alguses tundus see päris masendav, kuid tegelikult polnud hullu midagi. Tööd tegime natuke üle tunni, kirja pandi aga 5 tundi. Ühikast lasti valjult vene muusikat ja meeleolu oli hea. Saime oma nimed paremasse kirja ka, sest teadupärast peame me iga päev kell 23 ühikas tagasi olema. Tulles kell 3 või 4, on tädid päris kurjad. Hiljuti selgus ka see, et pärast 4 hoiatust visatakse ühikast välja. Seega tasub meil häid suhteid hoida ning natuke riisumist tuli ainult kasuks.

Koolis antakse meil nüüd päris palju kodutööd, mis tuleb keeleoskusele muidugi ainult kasuks. Kuigi jah, kirjanduse tunnis kirjutatavad esseed on veel päris algelised. Aja jooksul saab vast neist ka asja. Esimese esse pidime kirjutama Dovlatovist. Kes veel lugenud ei ole, siis julgen kõigile soovitada tema teost „Kompromiss“.

Ja palun olge õnnelikud, et teil on olemas pesumasinad. Minul seda õnne ei ole ja käsitsi pesemine pole mitte mingil juhul mu lemmiktegevus. Pesupesemine on hullem ettevõtmine ja planeerimine, lisaks sellele on võimatu omada kaunist maniküüri.

Novembris saan minna 3-päevasele ekskursioonile Moskvasse ja mujalegi. Ootan juba pikisilmi!

Kallistused kõigile! :*