Mul on nüüd Moskvas käidud ja nii mõndagi muljetada. Esiteks mainiksin muidugi seda, et meil siin kella ei keeratud, seega olen Eestis olijatest 2 tundi ajaliselt ees.

Meie väike ekskursioon algas laupäeva hommikul kell 5:30. Ma kartsin, et ma ei ole võimeline nii vara ärkama ja ei saa hommikul unesegaselt midagi aru, aga nii hull olukord siiski polnud. Buss oli seekord täitsa korralik ja meiega koos olid ekskursioonil peale meie ülikooli õpilaste veel mingi kunstikooli õpilased ja mõndade õpilaste vanemad. Bussisõit kestis kokku umbes 9 tundi, aga see läks üllatavalt kiiresti, sest ma olen ju teada-tuntud bussismagaja. Mingit vene lastefilmi näidati ka, sellega seoses läksid kohe mõtted pühapäevahommikutele ja sellele, kuidas issi tihti üksida Eestis neid filme vaatab, sel ajal kui teised köögis või kusagil mujal on.

Sõitsime Moskvast mööda Сергиев Посад'i. Linn kuulub Золотое кольцо hulka (nii nimetatakse gruppi vene linnu, marsruut algab ja lõpeb Moskvas – sellest nimetus – кольцо, need on vanad vene linnad, mis olid varem feodaalsete vürtsiriikide pealinnadeks). Linn on tuntud suurkloostri poolest, mis asutati XIV sajandil Сергий Радонежкий poolt. Kohale jõudes panime asjad hostelisse. Hostelist nii palju, et tegemist ei olnud mitte tavalise ööbimiskohaga, vaid selles oli palju pühapilte, sissekäigu juures oli pilt Kirill’ist.

Registratuuris olijatel oli juuksed rätiga kaetud. Tuba iseenesest oli aga väga kena, üle kahe kuu sain jälle pehmes voodis magada.

Kuigi jah, millegipärast magasin ma tol öösel ülimalt halvasti. Ise suutsin välja mõelda kaks põhjendust: 1. voodi oli liiga pehme (olen siin ühikas juba selle olematu madratsiga ära harjunud) 2. tegemist oli liiga nn püha kohaga, kui ööks tuled kustutasime, põles mingi punane tuluke pühapiltide ees edasi.

Kloostri territooriumil tegi meile ekskursiooni kohalik giid, pühakodades oli väga palju inimesi, kes lasid end võida.

Veel oli võimalik koostada nimekirja inimestest, kellele head tervist soovid, ning nimekirja surnutest, et neil seal teispoolsuses hästi läheks. Mina seda ei teinud, sest selle nimekirja edasiandmiseks oleks ma pidanud suudlema usumehe kätt ja risti ja üleüldiselt pole ma seda usku ja see asi pole minu jaoks. Meie õpetaja tegi selle kõik muidugi läbi.

Õhtust sõime kohalikus söökla moodi kohas, kus pakuti kahekäigulist einet – borši ja kotletti kartulitega.

Väga kodune söök, kuigi ma ei ole selliste kahekäiguliste söömaaegadega harjunud, ma ei tea, kuidas venelased nii palju süüa üldse jaksavad.

Õhtul jalutasime natuke linnas ringi, aga väga jahe oli ja enne tagasi hostelisse minekut olime õpetaja ning väikse pundiga kohalikus kohvikus, kus oli väga mõnus. Saime õpetaja kohta üht-teist huvitavad teada ja oli üleüldiselt väga mõnus õhtu.

Järgmise päeva hommikusööki pakuti meile samas kohas, kus õhtusöökigi. Ma võisin ju loota, et pakutakse putru, aga tegelikkuses olid hommikusöögiks makaronid sardelliga. Iseenesest parem kui siis, kui ma kümnendas klassis Moskvas käisin, sest seal pakutud makaronid oli ülimalt vesised, seekord oli pakutu aga päris söödav.

Sõit Moskvasse kestis vaid tund ning pärast lühikest bussiekskursiooni linnas läksime loomaaeda. Selle üle oli mul tõsiselt hea meel, sest ma olen Moskvas enne käinud, aga sealses loomaaias küll mitte.

Hoolimata jahedast ilmast oli seal nii tore, kahest tunnist jäi meile väheks, aga midagi polnud parata. Kõige parem loomaaia juures oli see, et seal oli delfinaarium! Väiksena oli mul täielik delfiinifetiš, nüüd olen sellest enam-vähem üle saanud, aga delfiinishow vastu ei saa siiski mitte miski. Loomaaed ise oli Tallinna loomaaiaga võrreldes väiksemal territooriumil, kuid tundus, et esindatud oli rohkem liike. Must panter, sebrad, kaelkirjakud ja muidugi juba mainitud delfiinid. Ülitore algus Moskvale! Pole ammu loomaaias käimisest nii häid emotsioone saanud!

Lõunat sõime päris kesklinnas, võiks öelda, et maaaluses sööklas. Ma pole sellest vist veel rääkinud, aga olen enda jaoks suure progressiga hakkama saanud siin Venemaal. Nimelt, ma olen vähehaaval seeni hakanud sööma! Imesid juhtub. Ja kui seal sööklas esimeseks käiguks oli seenesupp, siis ma ei teinudki nukrat nägu ja kurtnud, et jään nälga, vaid sõin tublilt suppi.

Ilmselgelt olen ma praegu elus ja loodetavasti siis, kui Eestis tagasi olen, ei peagi minu pärast eraldi söögi pärast muret tundma.

Edasi tulid juba kohustuslik Kreml ja punane väljak. Hea oli pärast 5 aastat tagasi olla ja seekord giidi jutust ka aru saada. Moskva on ikka ülimalt ilus, seda ei saa sõnadega kirjeldadagi, soovitan lihtsalt kõigil külastada.

Meile näidati ka Moskva ülikooli ja see on lihtsalt võrratult ilus, nii tahaks isegi seal kunagi õppida! Õhtupimeduses jalutasime vanal Arbatil ja öösel sõitsime juba tagasi Voroneži.

Kunstikooli õpilastega oli kaasas üks väga tige juhendaja, ainult karjus. See oli reisi puhul natuke häirivaks asjaoluks, aga muidu jäin väga rahule.

Eluolust veel niipalju, et me saime endale teleka!

Tassisime Ele-Riiniga kahekesi selle ühiselamute eest vastutava mehe kabinetist ära. Trennist on vist kasu olnud, sest hakkama me sellega saime. Tegemist on väga vana riistapuuga, pulti kui sellist muidugi pole ja kokku näitab see ehk 5 kanalit. Peame veel antenni ka muretsema ja siis on päris kodune juba.

Kallistused!