Kirjutan nüüd jälle üle pika aja. Eelmisel reedel käisime esimest korda siinse ööeluga tutvumas. Välja läksime kahe meile tuttava türkmeeniga, üritasime ka baila’t mängida, aga see meil väga ei õnnestunud. Vist ei olnud antud seltskonna jaoks õige mäng. Kohalikust supermarketist saime üliodavalt ka vene viina kätte, linnuke jälle kirjas!

Kõigepealt läksime piljardit mängima, aga kuna me tahtsime tantsida, siis läksime hiljem baari BARak O Mama, mis tähistas samal päeval sünnipäeva. Rahvast oli väga palju ja muusika oli oi kui hea. J Tantsida sai palju ja see on pärast viimast reedet ametikult meie lemmikkoht.

Ühiselamu juurde tagasi jõudsime poole kuue paiku, olimegi nii arvestanud, kuna uks peaks kella 23st 6ni suletud olema. Õnneks saime ikka enne kuute sisse, üks ühiselamus elav tüüp koputas aknale ja tädike lasi meid sisse.

Sellel nädalal algasid kõik tunniplaanis ettenähtud tunnid. Esmaspäev algas tunniga tegusõnadest (глагол). Õpetajaks on meesterahvas, kes teeb asja väga hästi selgeks. Ma sain juba esimese kahe tunniga rohkem teada, kui Eestis põhikoolis õppides! Selle ainega pean aga päris palju vaeva nägema, sest minu jaoks on grammatikas palju uut. Järgnes tund kuulsatest vene heliloojatest (великие русские композитеры), mis on hetkeseisuga minu lemmik. Muusikakool on vist oma jälje jätnud. Kuulasime Glinka teoseid ja meile räägiti tema eluloost. Lõpuks oli meil tund Voroneži ajaloost (культура воронежского края), mida annab väga elav õpetaja. See on aine, mille raames me käime Voroneži muuseumides ning 30. septembriks ostsime selle õpetaja kaudu piletid balletile „тысяча и одна ночь“. Tulevikus on plaanis minna ka luikede järve vaatama, on, mida oodata! J Saame teada kohalikust eluolust ja inimestest, nende harjumustest jpm.

Esmaspäeva öösel vastu teisipäeva laulsime Bretile sünnipäevalaulu, meie lauluhääled polnud just kõige paremad, aga mõte on see, mis loeb. Hommikuks sõime kooki, mille maitse polnud super, aga sünnipäeval peab ju kooki sööma. Ka meie õpetajatel oli Breti tähtpäev meeles ning teisipäeva esimeses tunnis (практика речи) vaatasime selleks puhuks Gena ja Potsataja multifilmi. Teisipäeval oli ka esimene kirjanduse tund, arusaamise kohapealt minule kõige raskem, sest uusi sõnu on väga palju ja õppejõud räägib kiiremini kui ülejäänud, eeldades, et me saame rohkem aru kui tegelikult. Lugesime Puškini luuletusi. Meil on 2 kirjanduse tundi nädalas ning neljapäevases tunnis lugesime teksti довлатов’i loomingust. See oli juba palju huvitavam ning ise rohkelt tööd tehes on varsti loodetavasti tunnis lihtsam kaasa teha. Õhtul jõime sünnipäeva puhul šampust ka ning lubasime, et laupäeval tähistame sünnipäeva korralikumalt.

Kolmapäeval oli meil esimest korda laulutund, ka seda annab meesterahvas. Tutvume kohaliku rahvamuusikaga. Laulame erinevaid laule kitarri või plaadilt tuleva muusika saatel. Päris huvitav, sest enne ma vene rahvalauludest küll õieti midagi ei teadnud.

Grammatikatunnis oleme käändeid meelde tuletanud. Reedel oli uutest tundidest veel видокурс, kus vaatasime filmi „возвращение“. Minu jaoks oli see natuke julm film, loodetavasti edaspidi vaatame midagi meeldivamat. Ja viimasena uutest tundidest oli meil лексика, mida annab naisterahvas dekanaadist. Väga kasulik tund, tutvume näiteks vene kõnekäändudega ja üleüldiselt rikastame peaaegu olematut sõnavara.

Oleme siin muidugi ka trennis käinud, täna tegime Bretiga sellise julgustüki, et käisime stripptantsus. Väga konkreetsed liigutused õpetati selgeks:D Selline on meie spordikeskus:

Kolmapäeval saime peamajast stipendiumi ka kätte. Seisime tükk aega järjekorras ja lõpuks pidime julmalt inimesi tõrjuma hakkama, sest venelased on trügimises meistrid. Õnneks on Nõo sööklajärjekordades seismisest ka kasu olnud, sest stipendiumid saime me lõpuks ilusti kätte ka. J

Kui midagi tasuks veel kohalikest hindadest välja tuua, siis on selleks kindlasti jalatsihinnad. Suurest kaubanduskeskusest, mida ka kunagi mainisin, sain endale kingad 300 rublaga! Ja veel sellised, milliseid olen endale tükk aega tahtnud. Venemaa on täielik jalatsite paradiis.

Ma olen siin ikka kultuurseks inimeseks hakanud. Peale selle, et teatripileti ostetud sain, käisin laupäeva hommikul kirikus. Selgus, et meie ühiselamule väga lähedal asuv kirik on Voroneži üks põhilisi vaatamisväärsusi. Kirikus käisime eesti tüdrukutega just laupäeval, sest laupäeval tähistas Voroneži linna oma 425. sünnipäeva. Mul on väga hea meel, et kirikus käisime. Jumalateenistust pidas кирилл (http://et.wikipedia.org/wiki/Kirill) ise! Üks kuulus ja tähtis inimene on ka siin Venemaa pinnal nähtud J

Linnapäevadeks olid linnas juba tükk aega ehitustööd käinud ning kui me laupäeval pärast jumalateenistust siis peatänavale läksime, ootas meid hea vaatepilt. Terve проспект революции oli sõidukitele suletud ning tänav oli rahvast täis. Voroneži krai erinevadosad olid kõik endid tutvustavad väljapanekud teinud, tänava ääres oli palju lavasid, kus esinesid lauljad. Lastel olid käes õhupallid ja suhkruvatt, igal pool seisid kohaliku politsei esindajad.

Reedeseks päevaks oli peatänaval isegi alkoholi müük keelatud. Kell 12.30 oli Lenini väljakul linnapäevade pidulik avamine. Venelased teevad kõike suurelt ja uhkelt.

Lavalt käis läbi orkester, erinevad koorid, baleriinid, ballitantsijad, kõiksugustes mundrites mehi, usutegelasi, linnapea ise, pruudid, emad lapsevankritega jne. Tutvustati Voroneži ajalugu ning seda ka etendati läbi, erinevate ajastute rõivastes inimesed tulid järjest lavale.

Õhku lasti palju õhupalle, lindikesi, mingi hetk ka tuvisid.

Ma ei suudaks seda kõike isegi kirjeldada. Muidu oli kõik maru huvitav, aga kui sõjaveteranidele aumärke jagati ning mingeid rakette lasti, hakkas natuke kõhe küll. Venemaa tundus sel hetkel suur ja hirmus.

Linnapäevade puhul toimus tegevusi igale vanusele – lastele nukuteatris, noortele tänavakorvpall, jalgpall, poks. Kõikjal müüdi suveniire, sain endale Voroneži kruusi J

Peatänaval liikus ka mingi demonstratsioon ja mulle anti kätte vot selline väljaanne.

Laupäeva õhtupoolikul oli ka ilutulestik, väga pikkja ilus vaatemäng. Saime tuttavaks kahe kohaliku venelasega, nendega istusime ühes kohas päris pikalt. Nad õpivad kohalikus sõjakoolis ja pidi järgmisel päeval (pühapäeval!) varakult koolis olema, seega nemad meiega BARak O Mama’sse edasi ei tulnud. Neile on klubides käimine lausa keelatud. Laupäeva õhtu/öö oli väga tore. Mina ja Bret saime tuttavaks kahe venelannaga, Taša ja Maša. Nad on majanduses magistrantuuris ja järgmisel nädalavahetusel pidime nendega jälle välja minema. Väga lahedad tüdrukud olid, venelannade temperament on tore. J Selgus, et selles baaris muidu ei tantsitagi, sünnipäev oli erand. Minule ja Taša’le tuli turvamees lausa ütlema, et tantsimine on keelatud. Päris kehv reegel. Pitsile viinale on sobib pealevõtuks muideks sidrun! Räägitud saime veel mitmete inimestega ja koju saime isegi mõistlikul ajal. Nii mõistlikul, et täna jõudsime mainitud stripptantsu ka minna.

Huvitav seik laupäevast. Kõik venelannad käivad igapäevaselt kontsakingadega ning mõtlesime tüdrukutega, et paneme laupäeva õhtul välja minnes ka kõik kontsad alla.

Mõeldud, tehtud! Üritus jäi aga väga lühikeseks, kokkuvõttes olin mina meist ainuke, kes kontsakingadega välja läks, sest teised ostsid kingad kohapealt ja nendega kõndimine ei olnud üldse mitte lihtne. Minul olid õnneks targalt Eestist kingad kaasa võetud. Päris venelannasid meist siiski ei saa.

Täna tegime isegi pannkooke, igati korralik pühapäev meil siin. J

Üritan teid ikka asjadega kursis hoida.

Teie Kerstin

Mu väike külmetus taandus väga kiirelt, sain õigel ajal jaole J

Teisipäevane koolipäev algas meile multifilmi vaatamisega.

http://www.youtube.com/watch?v=iDz1CS9xHUA&feature=player_embedded

Edasi suhteliselt palju grammatikat ja ka sõnavara täienes minu jaoks palju.

Päeval käisime Bretiga turul, ostsin endale sooja pleedi, sest juba praegu on ühiselamus üpriski jahe ja talvel pidi väga külmaks minema. Väga pehme ja ilusa pleedi sain endale. Turult saime ka mett, et end ikka tervena hoida, ning ilusast maitseainete väljapanekust pidime pilti ka tegema.

Pärast pildistamist selgus, et seal on piltide tegemise keelatud, aga hea, et selle ikkagi tehtud saime. Turg on väga lahe koht, müüjatega üritame ikka kaubelda ja nad suhtuvad meisse eriti hästi, kui selgub, et me oleme pärit Eestist. Ütlevad, et eestlased on nende sõbrad.

Käisin siin esimest korda trennis ka, see oli ikka väga väga väsitav, aga pärast oli nii hea tunne. Trennid on nagu TÜ spordihooneski, ainult et trenni ajal venelased puhkepause väga ei tee. Kuidagi palju intensiivsem oli asi. Inimesed olid jällegi väga sõbralikud ja järgmiseks päevaks sain ka eelregistreerimise tehtud. Siin ei käi see interneti kaudu, vaid kohapeal tuleb nimi kaustikusse kirja panna.

Ühel õhtul käisime külas meie ühiselamus elavatel albaanlastel. Tüübid tegid meile kohe nii kanged kokteilid, et lausa hirmus. Õnneks olid meie palvel nõus neid ka lahjendamaJ Mina seal pikalt ei olnudki, olin tol õhtul väga väsinud ja läksin varem magama. Teised eesti tüdrukud veel tantsisid seal poole kolmeni. Meelde tulid nõo-ajad, ainult et siin meil öörahu ei ole.

Esimene koolinädal on läbi, täna läheme veel trenni ja siis vaatame kohaliku ööelu üle. Järgmisest nädalast lähevad meie koolipäevad pikemaks ning mitmekesisemaks (videotunnid, vene heliloojad jms). Ootan juba põnevusegaJ

Kerstin

Tervitused Voronežist!

Olen nüüdseks siinse eluga niivõrd kohanenud, et jäin lausa haigeks. Eestis oli mul tavaks pärast sessi suurest pingelangusest paariks päevaks palavikku jääda. Kraadiklaasi mul pole, kuid enesetunne pole just parim ja pisike palavik annab endast märku. Käisin juba apteegis ka ja ostsin endale gripiteed – paari päevaga peaks kõik jälle korras olema J

Täna hommikul saime paberid, mis tõendavad, et meil on luba Venemaal olla, me peaksime seda igal pool kaasas kandma, aga mulle tundub, et on parem, kui ma seda ühikatoas hoian. Asjade kaotamises olen ma päris osav.

Kella 10st 13ni oli meil esimest korda ka vene keele tund. Õpetaja on väga väga tore, seletades arusaamatuste korral asju mitu korda üle. Täna kordasime lihtsamat grammatikat, gümnaasiumist alates on päris palju ununenud. Kodutööd saime ka ja kogu tänase materjali õpin hoolikalt ära – selleks ma ju siia tulingi. Lisaks mulle ja kolmele eestlasele liitus meie tunniga ka üks poolakas, muidu grammatikatundides hakkabki meil olema väiksem rühm, aga kirjanduse ja laulutunnid hakkavad toimuma koos teiste välismaalastega, kes veel Voroneži jõudnud ei ole.

Täna pidime teiste tüdrukutega esimest päeva trenni ka minema, aga ma pean vist kaks päeva juba vahele jätma – ravin end ilusti terveks ja siis jaksan trenni ka teha.

Olge tublid, hakkan juba vaikselt igatsema teid!

Kerstin

Minu siinne aadress on järgmine:

Heihei!

Kirjutan teile nüüd ühikatoast, sest täna on see päev, millest alates meie toas on olemas internet! Ja seda kõigest 60 krooni eest kuus J

Mehdi sõber aitas meil arvutites vajalikud seadistused ära teha.

Reede algas meile jällegi väikse jalutuskäiguga, praegu on meil ju rohkem vaba aega, sest kool algab esmaspäeval. Leidsime üles kohaliku raudteejaama, mis näeb vägagi suursugune välja, sellest ka allolev pilt.

Käisime ära ka postkontoris ja saime TÜsse saadetava õppelepingu postitatud. A4-suuruse kirja Eestisse saatmine läks maksma 40 rubla, loodetavasti jõuab see ikka kohale ka. Kusjuures postkontorit leida polnudki väga lihtne – vähemalt kahelt inimeselt küsisime juhiseid, saime nendest õigesti aru ka, aga hoonel endal polnud väljas ühtegi silti selle kohta, et tegemist oleks postkontoriga. Õnneks toodi postikontorisse just postipakke ja see reetis, et tegemist võiks olla meie otsitava hoonega.

Tulime Bret’iga tagasi ühika juurde, aga kuna võtmed jäid teiste Eesti tüdrukute kätte, ei saanud me jällegi tuppa sisse. Ühiselamu juures on meil muideks kassipojad J

Ühiselamu juures oli ka meie tuttav iraanlane Mehdi, kes meid kohe sõbralikult enda juurde kutsus. Tema tuba nägi väga kodune välja ja ta oli väga külalislahke, pakkudes meile teed, kohvi ja muidugi ka sihvkasid.

Üle kahe tunni olime tema juures külas, temalt sain endale ka kohaliku SIM-kaarti. Raha laadimine kõnekaardile on siin ülimalt lihtne. Selle tarbeks on linnas olemas automaadid, kuhu tuleb sisestada telefoninumber ning sularaha.

Reedel saime tema abiga enda tuppa ka internetikaabli, mille täna seadistatud saime. Siiani kasutasime internetti McDonaldsis.

Hiljem saabusid ka teised Eesti tüdrukud linnast tagasi, panime mõningad asjad tuppa ära ja käisime veelkord linnas. Jõudnud tagasi ühiselamusse, tegid meiega juttu paar mustanahalist – suhtlema on siin kõik väga hakkajad ning kõik teevad seda vene keeles, kuigi nad ei ole kohalikud. Nimesid ma kahjuks kirja panna ei oska, need olid meie jaoks liiga eksootilised. Küll aga lubasid nad meile külla tulla.

Laupäeval saime Mehdi käest nn pesumasina, mingisugune imelik riistapuu, kuhu tuli vesi ja pulber sisse panna ja pärast riided välja võttes uuesti üle loputada.

Pesu pesemisest saab üks suurem ettevõtmine tulevikus. Pärast selle masina kasutamist tundub, et käsitsi on pesu pesemine palju lihtsam.

Laupäeva hommikupoolikul käisime ka kohalikul turul, kust saab kõike odavama hinnaga, nii majapidamistarbeid kui ka toidukraami. Ja muidugi saab hinna suhtes tingida J

Laupäeval tegime esimest korda ka köögis süüa, riis köögi- ja juurviljadega – kõige maitsvam söök, mida Venemaal söönud oleme, on ikka enda valmistatud.

Laupäeva õhtul käisime kohalikus kinos ka Jane Eyre’i vaatamas, kõik oli muidugi vene keeles, aga üldjoontes siiski arusaadav. Poolaasta lõpus peaks filmi uuesti vaatama ja loodetavasti saab siis juba kõigest aru J Kino ise oli igati korralik ja asub meile suhteliselt lähedal, 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel.

Linnas on igal pool suured ehitustööd, linna sünnipäevaks peaks siin tõesti väga kena olema. Kuigi kurta ei saa juba praegu – kenasid hooneid ja kirikuid on palju.

Kohalikud linnaliinibussid näevad välja sellised:

Pühapäevahommikusest magamisest ei tulnud küll suurt midagi välja, sest kohalikus kirikus on jumalateenistus ja kellad lõid hommikul vahetpidamata. Peaks ühel pühapäeval seal ehk isegi ära käima.

Esimesel nädalal olemegi saanud küllaltki palju linna- ja ühiselamueluga tutvuda. Edasipidi läheb elu rutiinsemaks, sest koolitunde hakkab meil suhteliselt palju olema.

Siiani on siin kõik väga tore, asjad, mis alguses olid harjumatud, tunduvad juba tavalistena. Ootan huviga juba esmaspäevaseid keeletunde, kuigi suhelda oleme juba praegu vene keeles päris hoolega saanud J

Teie Kerstin

Koduteed kesklinnast meie ühiselamu juurde näitab meile Lenin.

Tere jälle!

Kolmapäeval tegime siis linnas suurema jalutuskäigu, eile, st neljapäeval selgus, et nägime koguni peaväljaku juba ära. Leidsime ka ühe spordikeskuse, kus saab isegi odavama hinna eest kui Eestis trennides käima hakata, see meenutas suures osas TYSK’i pakutavat. On aeroobikat, pilatest, joogat jpm.

Selline kirik asub kohe meie ühiselamu juures.

Peatänaval on väikeseid toidukauplusi, millest ühes oleme käinud juba kaks korda ning kus meid juba ära tuntakse. Töötajad on ka seal sõbralikud, üks neist aitas mul kohvi ja muudki valida. Eile hommikupoolikul plaanisime minna turule, aga kuna me õieti ei teadnud, kuidas sinna saada, tegime jällegi linnas kolmetunnise jalutuskäigu. Selle käigus leidsime nii huvitavaid kauplusi kui ka agulitänavaid. Ühte sellist tänavat pidi kõndides jõudsime kohaliku järve juurde, mis oli aga vägagi saastatud ja selle vett katsuma me ei kippunud. Tagasi ühiselamu juurde jõudes käisime kohalikus sööklas, eine maksis u 20 krooni ning selle eest sain riisi, kana ja salatit. Selline kodune söök oli. Kell 14 saime kokku ühega oma õpetajatest, meile tehti esimese asjana vene keele test, et meie keeletaset näha. Õppeainetest hakkavad meil olema keelepraktika, grammatika, vene keele tegusõna, vene kirjandus, kuulsad vene heliloojad, videokursus (vaatame erinevaid filme), sõnavara, vene laulud ning voronež’i kultuur. Samuti saime eile täidetud TÜ jaoks vajaliku õppelepingu ja täna, reedel peaksime selle posti panema. Tunnid hakkavad meil olema alates esmaspäevast ja alguses on ainult keelepraktika. Kaks õppejõudu, kes meiega kohtusid, ütlesid, et teised eestlased pole kunagi varem nii palju aineid valinud kui meie, aga me ei tahtnud ju ühtegi ära ka jätta.

Õhtupoolikul läksime Bret’iga linna, et internetti kasutada. Istusime Mc’i ühe tüübi – Aleksei – juurde, kuna kõik ülejäänud lauad olid hõivatud. Ilmselgelt oli see hea otsus, sest me hakkasime kiiresti suhtlema ning kui ta mõistis meie probleemi seoses internetiga, hakkas ta uurima oma sõpradelt, kust internetikohvikut leida. Käisime kohvikus nimega BARak O Mama, sellest on olemas mul pilt, kus ka Aleksei on peal.

Kena koht, aga kuna oli 1. september, siis igal pool linnas oli palju rahvast ning ka seal olid kõik kohad kinni. Järgmisena pakkus Aleksei välja kaubanduskeskuse, mis asus veidi kaugemal ja võtsime julguse kokku ja läksime tema autosse. Käisime korraks ka tema kodu juurest läbi, kust ta tõi meile kohaliku SIM-kaarti, nii et saame omavahel helistada ka. Suundusime kaubanduskeskusesse, sinna jõudnud, otsustasime, et peame laupäeval minema ja selle üle vaatama, sest see on lihtsalt väga väga suur. Kõige ülemisel korrusel asus midagi LIDO-laadset, seal saime internetti ka natuke kasutada. Kusjuures söögikohas mängis etv ning väidetavalt on selle omanik eestlane. J Mingi hetk läks Aleksei kuhugi oma sõbraga rääkima, aga kuna ta jäi kauemaks ära, jätsime talle paberil teate lauale ning hakkasime kodu poole kõndima. Selgus, et see kaubanduskeskus ei ole sugugi kaugel, peaväljakust u 10 minuti kaugusel. Õhtul ühikasse jõudes helistas ta juba tagasi ning pidime mingil päeval uuesti kokku saama. Üks täitsa vene sõber on olemas! J

Ühikasse jõudsime tagasi u kell 21 ja kuna meil on toakaaslastega võtmed mitmepeale ja minul ja Bret’il kummalgi võtit polnud, ootasime ühika ees teisi eestlasi. Ootamise käigus saime tuttavaks kahe albaanlase ning kahe Tadžikistanist päris tüübiga. Nad rääkisid kohalikust eluolust ja kutsusid juba meid reedel linna peole ka.

Mida huvitavat veel? Venelannade puhul jääb silma see, et väga paljud neist käivad igapäevaselt kõrgete kontsadega ning kleitide või seelikutega. Ja enamik neist on väga saledad. Ühesõnaga palju ilusaid naisi on igal pool terves linnas.

Linnas sõidavad väga kahtlase välimusega liinibussid, neid kasutada meil pole veel tarvis olnud, sest elame päris kesklinna lähedal. Bussipileti hinnad on 8-10 rubla.

Selline näeb välja meie ülikooli peahoone:

Kes mu põlve pärast on muret tundnud, siis sellest nii palju, et arst soovitas määrida liigesepõletikuvastast kreemi ja kohapealt sain geeli ostetud. J

Meil on siin iga päev palavad ilmad olnud, nii umbes 30 kraadi, aga täna öösel lõi isegi äikest ja tuli päris tugevat vihma. Hea siis, et ma vihmavarju kaasa ei taibanud võtta.

Keskväljak:

Teised ühikas elavad välismaalased rääkisid, et kella 23 reegel õhtuti ei olegi nii range. Põhimõttelist peaks me iga päev kell 23 ühikas tagasi olema, aga selgus, et kui hiljem valvelauatädi aknale koputada, laseb ta ka siis inimesed ühikasse sisse. Muidugi ei ole ta siis väga õnnelik, aga väike šokolaad pidi asja ära ajama.

Loodame siis lähiajal interneti ka sisse saada. J

Kallistused,

Kerstin

Kõikidele huvitatud inimestele!

Olen nüüd ilusti Voroneži kohale jõudnud ja end isegi välja puhanud. Lend Moskvasse väljus kell 5.20 teisipäeva hommikul, sel öösel ma ei maganud. Lend kestis kõigest 2,5 tundi ja kuigi ma saan alati igasuguste sõiduvahendite peal ilusti magada, siis seekord olin kogu lennu vältel ärkvel. Tallinna lennujaamas sain tuttavaks ka teiste eestlastega – Breti, Triinu ja Ele-Riiniga. Lennuk, millega Moskvasse lendasime, oli küllaltki väike ja sellest tulenevalt ka raputas rohkem. Moskvasse jõudes tuli meil esmalt läbida passikontroll ja see võttis ikka päris kaua aega, vähemalt tunni. Seisime ühes järjekorras ja praktiliselt oligi meie kord neiule pass ja dokumendid ulatada, kui ta otsustas vist lihtsalt oma putka kinni panna. Pidime minema kõrvalseisvasse järjekorda ja olime jälle viimased. Lõpuks tuli keegi turvatöötaja ja me saime mingis venelastele mõeldud järjekorras kiiremini kontrolli läbitud. Edasi läks juba lihtsamalt. Ühest kohast, kus venelased oma kohvrite sisu pidid näitama, lasti meid lihtsalt mööda. Üldse olid lennujaamas töötajad väga sõbralikud, teise terminali Voroneži lahkuvaks lennuks leidsime hõlpsalt ning check-in’i saime kiirelt tehtud. Lend Voroneži kestis kõigest 1 tund ning 15 min, põhirõhk läks õhku tõusmisele ning maandumisele. Voroneži linn tundus kõrgelt päris ilus, palju veekogusid ning rohelust. Lennukist väljudes oli tunne, et päris suvi on tagasi, stjuardessi teatel oli siin eile 27 kraadi (selline soojus on väljas ka täna). Kõige lahedam oli Voroneži jõudes pagasi saamine – pagasit ootasime väljas ning see pandi lihtsalt ühele

pikale puust lauale!

Meile oli lennujaamas vastu tulnud ülikooli ühiselamute direktor, kes meile kohe kõike seletama hakkas. Kui me millestki aru ei saanud, kasutas ta natuke teistsugust sõnastust ja üldjoontes oli pilt selge. Ühika

juurde jõudes ootas meid veider vaatepilt – selle ees istus vähemalt 10 mustanahalist, kes meid muidugi suurima huviga jälgisid. Meile juhatati kätte meie toad, mina jagan tuba koos Ele-Riiniga, kes õpib TÜs rahvusvahelisi suhteid. Mind toa olukord väga ei šokeerinud, ma sain Hiinas vist oma kooli juba kätte. Seevastu minu toakaaslane ei saanud ka pärast linna peale minekut tükil ajal sõna suust, see vist ongi kultuurišokk. Tuba on täiesti veneaegne, nii vähemalt tundub mulle, sest veneajast ma ju õieti ei tea. Täna, kolmapäeval tegime suurema puhastuse ja siin on päris elatav. Aknad on puust, üks iraanlase, kellega tuttavaks saime, ütles, et talvel on siin väga külm. Tualett on olemas koridori lõpus ning seda ma ei hakka kirjeldama, piisab pildist.

Sealsamas kõrval ka ruum riiete- ning hambapesuks – seal on vaid kraanikausid ning pesunöör. Duširuumid asuvad allkorrusel (meie ise elame II korrusel) ning on üsnagi mõistlikud. Kuigi arvestama peab seda, et sooja vett saab kasutada 9.00 kuni 19.00. Eile minu pesemisaeg selle aja sisse ei mahtunud ja ma sain väga karastava dušši osaliseks. Eile, st teisipäeval, kui me siia jõudsime, tehti meile ka kaart, millega ühiselamusse sisse pääseb. Peame seda kaardikest tädile näitama ning ta laseb meid sisse. Meie elame nn rahvusvahelises ühiselamus, kuigi tundub, et oleme ainsad eurooplased. Palju on mustanahalisi ja ka hiinlasi. Nagu öeldud sai, tutvusime õhtul ühe iraanlasega, kes õpib siin majandust. Ta oli ülimalt sõbralik ning lubas meid täna interneti sissepanekuga aidata. Ühtede teiste tüüpide käest saime koristusvahendeid – inimesed on väga sõbralikud ja abivalmid.

Voroneži linn on hetkel osaliselt nagu lammutusest tulnud – linnas tuleb varsti suur sünnipäev ning selle puhkuks tehakse seda korda.

Täna, kolmapäeval käisime hommikul röntgenis. Üllatavalt edukalt saime oma vähese vene keelega asjad aetud. Pärast seda käisime arsti juures, kes meile läbivaatust ei teinud, sest ühika juhataja ajas kuidagi asjad korda. Meile näidati ka ruumi, kus meie tunnid hakkavad toimuma, homme kohtume mehega, kes on meie õpetaja ja meie tunniplaan pannakse paika. Põhiline asi, millest ma nende kahe päevaga olen aru saanud, ongi see, et inimesed on ääretult sõbralikudJ

Täna käisime supermarketis ja tundub, et kohalikud tooted on küll odavad – hematogeeni sain u 3 krooni eest ja puuviljad on ka odavamad kui Eestis. Söögitegemist niipalju, et siin on olemas köök, mõningad köögitarbed ostsime ise ja täna selgus, et eestlane, kes siin enne meid elas, on meile ka mõningad asjad jätnud – nt veekeetja ja pott.

Tänane õhtupoolik on meil vaba ja plaanis on minna linnaga tutvuma. Kuna meil endal veel internetti ei ole, siis loodan ka blogi seal üles laadida, kirjutan seda praegu meie ühikatoas.

Seda ka, et venelased on tõesti palju usklikumad – tänaval on kioske, mis müüvadki ainult ikoone, ning täna haiglas röntgenit tegemas käies müüs üks tädike ka just ikoone ja püharaamatuid.

Praegu tundub küll, et vene keele oskus lihtsalt peab selle 5 kuuga külge hakkama. Inglise keelt siin väga ei osata õnneks ja isegi need välismaalased, kes meie ühiselamus on, räägivad meiega vene keeles.

Tervitused kõigile Voronežist ja ärge mind siis unustage! J