Kirjutan nüüd jälle üle pika aja. Eelmisel reedel käisime esimest korda siinse ööeluga tutvumas. Välja läksime kahe meile tuttava türkmeeniga, üritasime ka baila’t mängida, aga see meil väga ei õnnestunud. Vist ei olnud antud seltskonna jaoks õige mäng. Kohalikust supermarketist saime üliodavalt ka vene viina kätte, linnuke jälle kirjas!

Kõigepealt läksime piljardit mängima, aga kuna me tahtsime tantsida, siis läksime hiljem baari BARak O Mama, mis tähistas samal päeval sünnipäeva. Rahvast oli väga palju ja muusika oli oi kui hea. J Tantsida sai palju ja see on pärast viimast reedet ametikult meie lemmikkoht.

Ühiselamu juurde tagasi jõudsime poole kuue paiku, olimegi nii arvestanud, kuna uks peaks kella 23st 6ni suletud olema. Õnneks saime ikka enne kuute sisse, üks ühiselamus elav tüüp koputas aknale ja tädike lasi meid sisse.

Sellel nädalal algasid kõik tunniplaanis ettenähtud tunnid. Esmaspäev algas tunniga tegusõnadest (глагол). Õpetajaks on meesterahvas, kes teeb asja väga hästi selgeks. Ma sain juba esimese kahe tunniga rohkem teada, kui Eestis põhikoolis õppides! Selle ainega pean aga päris palju vaeva nägema, sest minu jaoks on grammatikas palju uut. Järgnes tund kuulsatest vene heliloojatest (великие русские композитеры), mis on hetkeseisuga minu lemmik. Muusikakool on vist oma jälje jätnud. Kuulasime Glinka teoseid ja meile räägiti tema eluloost. Lõpuks oli meil tund Voroneži ajaloost (культура воронежского края), mida annab väga elav õpetaja. See on aine, mille raames me käime Voroneži muuseumides ning 30. septembriks ostsime selle õpetaja kaudu piletid balletile „тысяча и одна ночь“. Tulevikus on plaanis minna ka luikede järve vaatama, on, mida oodata! J Saame teada kohalikust eluolust ja inimestest, nende harjumustest jpm.

Esmaspäeva öösel vastu teisipäeva laulsime Bretile sünnipäevalaulu, meie lauluhääled polnud just kõige paremad, aga mõte on see, mis loeb. Hommikuks sõime kooki, mille maitse polnud super, aga sünnipäeval peab ju kooki sööma. Ka meie õpetajatel oli Breti tähtpäev meeles ning teisipäeva esimeses tunnis (практика речи) vaatasime selleks puhuks Gena ja Potsataja multifilmi. Teisipäeval oli ka esimene kirjanduse tund, arusaamise kohapealt minule kõige raskem, sest uusi sõnu on väga palju ja õppejõud räägib kiiremini kui ülejäänud, eeldades, et me saame rohkem aru kui tegelikult. Lugesime Puškini luuletusi. Meil on 2 kirjanduse tundi nädalas ning neljapäevases tunnis lugesime teksti довлатов’i loomingust. See oli juba palju huvitavam ning ise rohkelt tööd tehes on varsti loodetavasti tunnis lihtsam kaasa teha. Õhtul jõime sünnipäeva puhul šampust ka ning lubasime, et laupäeval tähistame sünnipäeva korralikumalt.

Kolmapäeval oli meil esimest korda laulutund, ka seda annab meesterahvas. Tutvume kohaliku rahvamuusikaga. Laulame erinevaid laule kitarri või plaadilt tuleva muusika saatel. Päris huvitav, sest enne ma vene rahvalauludest küll õieti midagi ei teadnud.

Grammatikatunnis oleme käändeid meelde tuletanud. Reedel oli uutest tundidest veel видокурс, kus vaatasime filmi „возвращение“. Minu jaoks oli see natuke julm film, loodetavasti edaspidi vaatame midagi meeldivamat. Ja viimasena uutest tundidest oli meil лексика, mida annab naisterahvas dekanaadist. Väga kasulik tund, tutvume näiteks vene kõnekäändudega ja üleüldiselt rikastame peaaegu olematut sõnavara.

Oleme siin muidugi ka trennis käinud, täna tegime Bretiga sellise julgustüki, et käisime stripptantsus. Väga konkreetsed liigutused õpetati selgeks:D Selline on meie spordikeskus:

Kolmapäeval saime peamajast stipendiumi ka kätte. Seisime tükk aega järjekorras ja lõpuks pidime julmalt inimesi tõrjuma hakkama, sest venelased on trügimises meistrid. Õnneks on Nõo sööklajärjekordades seismisest ka kasu olnud, sest stipendiumid saime me lõpuks ilusti kätte ka. J

Kui midagi tasuks veel kohalikest hindadest välja tuua, siis on selleks kindlasti jalatsihinnad. Suurest kaubanduskeskusest, mida ka kunagi mainisin, sain endale kingad 300 rublaga! Ja veel sellised, milliseid olen endale tükk aega tahtnud. Venemaa on täielik jalatsite paradiis.

Ma olen siin ikka kultuurseks inimeseks hakanud. Peale selle, et teatripileti ostetud sain, käisin laupäeva hommikul kirikus. Selgus, et meie ühiselamule väga lähedal asuv kirik on Voroneži üks põhilisi vaatamisväärsusi. Kirikus käisime eesti tüdrukutega just laupäeval, sest laupäeval tähistas Voroneži linna oma 425. sünnipäeva. Mul on väga hea meel, et kirikus käisime. Jumalateenistust pidas кирилл (http://et.wikipedia.org/wiki/Kirill) ise! Üks kuulus ja tähtis inimene on ka siin Venemaa pinnal nähtud J

Linnapäevadeks olid linnas juba tükk aega ehitustööd käinud ning kui me laupäeval pärast jumalateenistust siis peatänavale läksime, ootas meid hea vaatepilt. Terve проспект революции oli sõidukitele suletud ning tänav oli rahvast täis. Voroneži krai erinevadosad olid kõik endid tutvustavad väljapanekud teinud, tänava ääres oli palju lavasid, kus esinesid lauljad. Lastel olid käes õhupallid ja suhkruvatt, igal pool seisid kohaliku politsei esindajad.

Reedeseks päevaks oli peatänaval isegi alkoholi müük keelatud. Kell 12.30 oli Lenini väljakul linnapäevade pidulik avamine. Venelased teevad kõike suurelt ja uhkelt.

Lavalt käis läbi orkester, erinevad koorid, baleriinid, ballitantsijad, kõiksugustes mundrites mehi, usutegelasi, linnapea ise, pruudid, emad lapsevankritega jne. Tutvustati Voroneži ajalugu ning seda ka etendati läbi, erinevate ajastute rõivastes inimesed tulid järjest lavale.

Õhku lasti palju õhupalle, lindikesi, mingi hetk ka tuvisid.

Ma ei suudaks seda kõike isegi kirjeldada. Muidu oli kõik maru huvitav, aga kui sõjaveteranidele aumärke jagati ning mingeid rakette lasti, hakkas natuke kõhe küll. Venemaa tundus sel hetkel suur ja hirmus.

Linnapäevade puhul toimus tegevusi igale vanusele – lastele nukuteatris, noortele tänavakorvpall, jalgpall, poks. Kõikjal müüdi suveniire, sain endale Voroneži kruusi J

Peatänaval liikus ka mingi demonstratsioon ja mulle anti kätte vot selline väljaanne.

Laupäeva õhtupoolikul oli ka ilutulestik, väga pikkja ilus vaatemäng. Saime tuttavaks kahe kohaliku venelasega, nendega istusime ühes kohas päris pikalt. Nad õpivad kohalikus sõjakoolis ja pidi järgmisel päeval (pühapäeval!) varakult koolis olema, seega nemad meiega BARak O Mama’sse edasi ei tulnud. Neile on klubides käimine lausa keelatud. Laupäeva õhtu/öö oli väga tore. Mina ja Bret saime tuttavaks kahe venelannaga, Taša ja Maša. Nad on majanduses magistrantuuris ja järgmisel nädalavahetusel pidime nendega jälle välja minema. Väga lahedad tüdrukud olid, venelannade temperament on tore. J Selgus, et selles baaris muidu ei tantsitagi, sünnipäev oli erand. Minule ja Taša’le tuli turvamees lausa ütlema, et tantsimine on keelatud. Päris kehv reegel. Pitsile viinale on sobib pealevõtuks muideks sidrun! Räägitud saime veel mitmete inimestega ja koju saime isegi mõistlikul ajal. Nii mõistlikul, et täna jõudsime mainitud stripptantsu ka minna.

Huvitav seik laupäevast. Kõik venelannad käivad igapäevaselt kontsakingadega ning mõtlesime tüdrukutega, et paneme laupäeva õhtul välja minnes ka kõik kontsad alla.

Mõeldud, tehtud! Üritus jäi aga väga lühikeseks, kokkuvõttes olin mina meist ainuke, kes kontsakingadega välja läks, sest teised ostsid kingad kohapealt ja nendega kõndimine ei olnud üldse mitte lihtne. Minul olid õnneks targalt Eestist kingad kaasa võetud. Päris venelannasid meist siiski ei saa.

Täna tegime isegi pannkooke, igati korralik pühapäev meil siin. J

Üritan teid ikka asjadega kursis hoida.

Teie Kerstin