Heihei!

Kirjutan teile nüüd ühikatoast, sest täna on see päev, millest alates meie toas on olemas internet! Ja seda kõigest 60 krooni eest kuus J

Mehdi sõber aitas meil arvutites vajalikud seadistused ära teha.

Reede algas meile jällegi väikse jalutuskäiguga, praegu on meil ju rohkem vaba aega, sest kool algab esmaspäeval. Leidsime üles kohaliku raudteejaama, mis näeb vägagi suursugune välja, sellest ka allolev pilt.

Käisime ära ka postkontoris ja saime TÜsse saadetava õppelepingu postitatud. A4-suuruse kirja Eestisse saatmine läks maksma 40 rubla, loodetavasti jõuab see ikka kohale ka. Kusjuures postkontorit leida polnudki väga lihtne – vähemalt kahelt inimeselt küsisime juhiseid, saime nendest õigesti aru ka, aga hoonel endal polnud väljas ühtegi silti selle kohta, et tegemist oleks postkontoriga. Õnneks toodi postikontorisse just postipakke ja see reetis, et tegemist võiks olla meie otsitava hoonega.

Tulime Bret’iga tagasi ühika juurde, aga kuna võtmed jäid teiste Eesti tüdrukute kätte, ei saanud me jällegi tuppa sisse. Ühiselamu juures on meil muideks kassipojad J

Ühiselamu juures oli ka meie tuttav iraanlane Mehdi, kes meid kohe sõbralikult enda juurde kutsus. Tema tuba nägi väga kodune välja ja ta oli väga külalislahke, pakkudes meile teed, kohvi ja muidugi ka sihvkasid.

Üle kahe tunni olime tema juures külas, temalt sain endale ka kohaliku SIM-kaarti. Raha laadimine kõnekaardile on siin ülimalt lihtne. Selle tarbeks on linnas olemas automaadid, kuhu tuleb sisestada telefoninumber ning sularaha.

Reedel saime tema abiga enda tuppa ka internetikaabli, mille täna seadistatud saime. Siiani kasutasime internetti McDonaldsis.

Hiljem saabusid ka teised Eesti tüdrukud linnast tagasi, panime mõningad asjad tuppa ära ja käisime veelkord linnas. Jõudnud tagasi ühiselamusse, tegid meiega juttu paar mustanahalist – suhtlema on siin kõik väga hakkajad ning kõik teevad seda vene keeles, kuigi nad ei ole kohalikud. Nimesid ma kahjuks kirja panna ei oska, need olid meie jaoks liiga eksootilised. Küll aga lubasid nad meile külla tulla.

Laupäeval saime Mehdi käest nn pesumasina, mingisugune imelik riistapuu, kuhu tuli vesi ja pulber sisse panna ja pärast riided välja võttes uuesti üle loputada.

Pesu pesemisest saab üks suurem ettevõtmine tulevikus. Pärast selle masina kasutamist tundub, et käsitsi on pesu pesemine palju lihtsam.

Laupäeva hommikupoolikul käisime ka kohalikul turul, kust saab kõike odavama hinnaga, nii majapidamistarbeid kui ka toidukraami. Ja muidugi saab hinna suhtes tingida J

Laupäeval tegime esimest korda ka köögis süüa, riis köögi- ja juurviljadega – kõige maitsvam söök, mida Venemaal söönud oleme, on ikka enda valmistatud.

Laupäeva õhtul käisime kohalikus kinos ka Jane Eyre’i vaatamas, kõik oli muidugi vene keeles, aga üldjoontes siiski arusaadav. Poolaasta lõpus peaks filmi uuesti vaatama ja loodetavasti saab siis juba kõigest aru J Kino ise oli igati korralik ja asub meile suhteliselt lähedal, 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel.

Linnas on igal pool suured ehitustööd, linna sünnipäevaks peaks siin tõesti väga kena olema. Kuigi kurta ei saa juba praegu – kenasid hooneid ja kirikuid on palju.

Kohalikud linnaliinibussid näevad välja sellised:

Pühapäevahommikusest magamisest ei tulnud küll suurt midagi välja, sest kohalikus kirikus on jumalateenistus ja kellad lõid hommikul vahetpidamata. Peaks ühel pühapäeval seal ehk isegi ära käima.

Esimesel nädalal olemegi saanud küllaltki palju linna- ja ühiselamueluga tutvuda. Edasipidi läheb elu rutiinsemaks, sest koolitunde hakkab meil suhteliselt palju olema.

Siiani on siin kõik väga tore, asjad, mis alguses olid harjumatud, tunduvad juba tavalistena. Ootan huviga juba esmaspäevaseid keeletunde, kuigi suhelda oleme juba praegu vene keeles päris hoolega saanud J

Teie Kerstin

Koduteed kesklinnast meie ühiselamu juurde näitab meile Lenin.