Kõikidele huvitatud inimestele!

Olen nüüd ilusti Voroneži kohale jõudnud ja end isegi välja puhanud. Lend Moskvasse väljus kell 5.20 teisipäeva hommikul, sel öösel ma ei maganud. Lend kestis kõigest 2,5 tundi ja kuigi ma saan alati igasuguste sõiduvahendite peal ilusti magada, siis seekord olin kogu lennu vältel ärkvel. Tallinna lennujaamas sain tuttavaks ka teiste eestlastega – Breti, Triinu ja Ele-Riiniga. Lennuk, millega Moskvasse lendasime, oli küllaltki väike ja sellest tulenevalt ka raputas rohkem. Moskvasse jõudes tuli meil esmalt läbida passikontroll ja see võttis ikka päris kaua aega, vähemalt tunni. Seisime ühes järjekorras ja praktiliselt oligi meie kord neiule pass ja dokumendid ulatada, kui ta otsustas vist lihtsalt oma putka kinni panna. Pidime minema kõrvalseisvasse järjekorda ja olime jälle viimased. Lõpuks tuli keegi turvatöötaja ja me saime mingis venelastele mõeldud järjekorras kiiremini kontrolli läbitud. Edasi läks juba lihtsamalt. Ühest kohast, kus venelased oma kohvrite sisu pidid näitama, lasti meid lihtsalt mööda. Üldse olid lennujaamas töötajad väga sõbralikud, teise terminali Voroneži lahkuvaks lennuks leidsime hõlpsalt ning check-in’i saime kiirelt tehtud. Lend Voroneži kestis kõigest 1 tund ning 15 min, põhirõhk läks õhku tõusmisele ning maandumisele. Voroneži linn tundus kõrgelt päris ilus, palju veekogusid ning rohelust. Lennukist väljudes oli tunne, et päris suvi on tagasi, stjuardessi teatel oli siin eile 27 kraadi (selline soojus on väljas ka täna). Kõige lahedam oli Voroneži jõudes pagasi saamine – pagasit ootasime väljas ning see pandi lihtsalt ühele

pikale puust lauale!

Meile oli lennujaamas vastu tulnud ülikooli ühiselamute direktor, kes meile kohe kõike seletama hakkas. Kui me millestki aru ei saanud, kasutas ta natuke teistsugust sõnastust ja üldjoontes oli pilt selge. Ühika

juurde jõudes ootas meid veider vaatepilt – selle ees istus vähemalt 10 mustanahalist, kes meid muidugi suurima huviga jälgisid. Meile juhatati kätte meie toad, mina jagan tuba koos Ele-Riiniga, kes õpib TÜs rahvusvahelisi suhteid. Mind toa olukord väga ei šokeerinud, ma sain Hiinas vist oma kooli juba kätte. Seevastu minu toakaaslane ei saanud ka pärast linna peale minekut tükil ajal sõna suust, see vist ongi kultuurišokk. Tuba on täiesti veneaegne, nii vähemalt tundub mulle, sest veneajast ma ju õieti ei tea. Täna, kolmapäeval tegime suurema puhastuse ja siin on päris elatav. Aknad on puust, üks iraanlase, kellega tuttavaks saime, ütles, et talvel on siin väga külm. Tualett on olemas koridori lõpus ning seda ma ei hakka kirjeldama, piisab pildist.

Sealsamas kõrval ka ruum riiete- ning hambapesuks – seal on vaid kraanikausid ning pesunöör. Duširuumid asuvad allkorrusel (meie ise elame II korrusel) ning on üsnagi mõistlikud. Kuigi arvestama peab seda, et sooja vett saab kasutada 9.00 kuni 19.00. Eile minu pesemisaeg selle aja sisse ei mahtunud ja ma sain väga karastava dušši osaliseks. Eile, st teisipäeval, kui me siia jõudsime, tehti meile ka kaart, millega ühiselamusse sisse pääseb. Peame seda kaardikest tädile näitama ning ta laseb meid sisse. Meie elame nn rahvusvahelises ühiselamus, kuigi tundub, et oleme ainsad eurooplased. Palju on mustanahalisi ja ka hiinlasi. Nagu öeldud sai, tutvusime õhtul ühe iraanlasega, kes õpib siin majandust. Ta oli ülimalt sõbralik ning lubas meid täna interneti sissepanekuga aidata. Ühtede teiste tüüpide käest saime koristusvahendeid – inimesed on väga sõbralikud ja abivalmid.

Voroneži linn on hetkel osaliselt nagu lammutusest tulnud – linnas tuleb varsti suur sünnipäev ning selle puhkuks tehakse seda korda.

Täna, kolmapäeval käisime hommikul röntgenis. Üllatavalt edukalt saime oma vähese vene keelega asjad aetud. Pärast seda käisime arsti juures, kes meile läbivaatust ei teinud, sest ühika juhataja ajas kuidagi asjad korda. Meile näidati ka ruumi, kus meie tunnid hakkavad toimuma, homme kohtume mehega, kes on meie õpetaja ja meie tunniplaan pannakse paika. Põhiline asi, millest ma nende kahe päevaga olen aru saanud, ongi see, et inimesed on ääretult sõbralikudJ

Täna käisime supermarketis ja tundub, et kohalikud tooted on küll odavad – hematogeeni sain u 3 krooni eest ja puuviljad on ka odavamad kui Eestis. Söögitegemist niipalju, et siin on olemas köök, mõningad köögitarbed ostsime ise ja täna selgus, et eestlane, kes siin enne meid elas, on meile ka mõningad asjad jätnud – nt veekeetja ja pott.

Tänane õhtupoolik on meil vaba ja plaanis on minna linnaga tutvuma. Kuna meil endal veel internetti ei ole, siis loodan ka blogi seal üles laadida, kirjutan seda praegu meie ühikatoas.

Seda ka, et venelased on tõesti palju usklikumad – tänaval on kioske, mis müüvadki ainult ikoone, ning täna haiglas röntgenit tegemas käies müüs üks tädike ka just ikoone ja püharaamatuid.

Praegu tundub küll, et vene keele oskus lihtsalt peab selle 5 kuuga külge hakkama. Inglise keelt siin väga ei osata õnneks ja isegi need välismaalased, kes meie ühiselamus on, räägivad meiega vene keeles.

Tervitused kõigile Voronežist ja ärge mind siis unustage! J